Eesti- Ungari mängu otseülekanne-Video!

Pika juttu tegema ei hakka, kes ei viitsi lehest online ülekannet lugeda see vaadaka parem videot. Mina teen seda ja tunduvalt huvitavam on:)

Videoülekanne: www.atdhe.net

Lakersi korvpallitähe Lamar Odomi seotus Eestiga

Paljud korvpallisõbrad on kindlasti kuulnud LA Lakersi tähtmängijast Lamar Odomist. Äsja NBA meisterklubiga lepingut pikendanud mängumeest peetakse hetkel võib olla, et parimaks vahetusmeheks terves liigas.

Möödunud hooajal NBA-s keskmisel 32 minutit mänguaega teeninud ja selle aja jooksul 12,3 punkti ja 9,1 lauapalli korjanud Odom on kindlasti esimese suurusjärgu täht. Näiteks uue neljaaastase lepingu rahaliseks väärtuseks kujunes eesti rahasse arvutatult ligikaudu 364 miljonit krooni.

Väga tore teada, onju, aga mismoodi see Eestiga seotud on? Rohkem, kui te arvatagi oskate. Nimelt madistas Lamar Odom keskkooliaastetel ühes tiimis Eestist pärit mängumehega- Oliver Kaljuveega. Veel 1995. aastal Eesti noorte korvpallikoondisesse kuulunud noormees siirdus seejärel USA-sse elama ja õppima.

Mõni aeg tagasi tehtud korvpalliloos oli au seda huvitava elusaatusega inimest intervjueerida ning tema enda sõnul oli just Lamar Odom üks põhilisi tegureid, miks Eesti noortekoondisessegi kuulunud mängumees lõpuks korvpalliga lõpparve tegi.

"Kui viimasel keskkooliaastal tuli meie kooli võistkonda Lamar Odom, kelle vastu mängisin trennis iga päev, siis sain aru, et mul pole suurt kuhugi pürgida, vähemalt mitte siin riigis, sõnas Kaljuvee.

"Tänu" Odomile läks Kaljuvee peale keskkooli Standfordi ja lõpetas selle. Hiljem kolis ta New York'i ning veel mõni aeg tagasi töötas Lehman Brothers'i nimelises investeerimispangas tururiski analüütikuna ja tarkvaraarendajana.

Lugesite õigesti, lisaks sellele, et see mees mängis aastakesese Odomiga ühes võistkonnas, töötas ta aastaid ühe ülemaailmse finantskriisi algataja Lehman Brothesi alluvuses. Mitu Eesti ajakirjanikku seda infot kriisi alguses teada oleks tahtnud:)

Eesti populaarseim spordiala on korvpall!

Enne tänaõhtuseid ellujäämismänge jalg ja korvpallis(Levadia Ungaris ja Eesti Suurhallis) natukene mõtlemisainest. Mis spordiala on ikkagi Eesti populaarseim? Kas korvpall, jalgpall või mõni muu ala?

Eestis on ametliku spordistatistika kogumise ja analüüsiga koostöös Statistikaametiga alates 1996. aastast tegelenud Kultuuriministeeriumi Spordiosakond.

Erinevate spordialade populaarsuse kohta pärinevad Statistikaameti kõige värskemad andmed 2007. aastast. Selle järgi tegelevad 2007. aastal Eesti elanikud kõige rohkem jalgpalli, ujumise ja korvpalliga

Statistikaameti andmetel on Eesti harrastatuim spordiala seega jalgpall 13359 tegutsejaga. Kunagine harrastatuim spordiala korvpall ei asetse tegutsejate üldandmete järgi enam ka mitte teisel kohal, vaid alles kolmandal 10007 harrastajaga. Kahe suure pallimänguala vahel asetseb mõneti üllatuslikult hoopis ujumine 10947 tegelejaga.

Võistkonnaaladest järgnevad jalg-ja korvpallile 6704 harrastajaga võrkpall, 1726 harrastajaga käsipall ning 1431 harrastajaga jäähoki. Ainukese talialana on populaarsemate spordialade hulgas 3202 harrastajaga murdmaasuusatamine.

Seega ei oma Statistikaameti andmete järgi 2007. aastal korvpall eestlaste spordiharrastuste valikult enam esimest kohta, isegi mitte teist kohta. Spordialade tegutsejaid aluseks võttes on Eestis viimastel aastatel huvi jalgpalli ja ujumise vastu olnud tunduvalt suurem.

Viimati võis korvpalli ilma igasuguse kahtluseta Eesti populaarseimaks spordialaks nimetada aastal 2000, kui korvpallil oli 6375 ning jalgpallil 6096 tegutsejat. Alates sellest ajahetkest on jalgpalli harrastajate arv pidevalt korvpalli harrastajate arvu ületanud.

Korvpalli populaarsuse vähenemist tõestab minu meelest ilmekalt fakt, et alates aastast 2004 on korvpallis tegutsevate inimeste arv pidevalt vähenenud (2004.a. 10895, 2005.a. 10549, 2006.a. 10275 ja 2008.a. 10007 inimest). Sama aja jooksul on aga näiteks ujumise populaarsus oluliselt kasvanud (2004.a. 5809, 2005.a. 7906, 2006.a. 8872 ja 2008.a. 10947 inimest).

Kuigi spordiala populaarsuse hindamisel tuleks nii Kultuuriministeeriumi Spordiosakonna kui minu arvates Statistikaameti andmeid aluseks võtta, on tegelikkuses veel mitmeid teisi tegureid, millega tuleb arvestada. Nagu näiteks ala traditsioonid, kajastamine meedias või kodumaiste meistrivõistluste publikuarvud.

Ala traditsioone arvesse võttes oleks kolme 2007. aasta populaarseima spordiala vahel valimine minu hinnangul suhteliselt mõttetu. Korvpalli ja korvpallurite senised saavutused ületaksid kahe ülejäänud spordiala omasid igas elemendis(8 olümpiamedalit, 7 maailmameistrivõistluste kulda pluss 5 hõbedat- kulda ning 28 EM kuldmedalit). Seda enam, et jalgpall oli NSV Liidu ajal Eestis ideoloogilistel kaalutustel põlu all. Aastate pikkuse rõhumise tõttu nimetati üheksakümnendate alguseks jalgpalli mitteametlikult niinimetatud venelaste alaks ja eestlaste huvi selle vastu peaaegu puudus.

Jalgpallitraditsiooni elustamist taasiseseisvunud Eestis võib mõõta harrastajate arvu kasvuga 1997. aastal 5825-lt 2003 aastal 10383-le (Eesti Kultuuriministeerium 2004). Korvpalliharrastajate arv on liikunud tõusuteel, kuid jäänud viimastel aastatel alla jalgpalliharrastajatele hoolimata korvpalli tugevatest traditsioonidest.

Spordiala kajastamisest meedias annab uurimistöö teemat arvesse võttes parima ülevaate Märt Roosna Tartu Ülikoolist, kes käsitleb oma bakalaureusetöös ainukese järjepidevalt eksisteerinud spordiajakirjas Sporditäht sisu toimunud muutusi aastatel 1992-2004.

Roosna (2005) andmetel võtsid kolm spordiala Sporditähe sisust enda alla nii arvuliselt kui mahuliselt peaaegu poole. Tekstide koguarvust 18% puudutasid jalgpalli, 15% korvpalli ja 13% kergejõustikku. Järgnesid 9%-ga autosport ja muu talisport.

See, et kolme kõige domineerivama ala hulgas on jalgpall, näitab üsna ilmekalt, et Sporditähes prevaleerib ala prominentsus ala taseme üle. Sest kui kergejõustikus ja korvpallis
on Eestil ette näidata kõikvõimalikke medaleid ja tulemusi, siis jalgpallurite trumbiks on see,
et kord kerkiti FIFA edetabelis seitsmenda kümne esimesse poolde. (Roosna 2005:38).

Peatoimetaja või ajakirjaniku rolli mõne spordiala kajastatavusel ei tohiks kindlasti alahinnata, samas ka mitte ülehinnata. Ka minu arvates võib näiteks üldspordiajakirja Sporditähe suurt jalgpallilembust osaliselt seletada see, et väljaande peatoimetajana tegutses aastaid nn. jalgpalliajakirjanik Indrek Schwede. Täna töötab Schwede näiteks Eesti Jalgpalli Liidu väljaantavas jalgpalliajakirjas Jalka. Aga jalgpall on teinud Eestis vaieldamtult head promotööd.

Ometi on selge see, et valdaval enamusel spordiajakirjanduses töötavatest ajakirjanikest või toimetajatest on välja kujunenud mõni lemmikala(vaata loo lõpust). Täielik objektiivsus on autori hinnangul spordiajakirjanduses väga raskesti teostatav. Mis veelgi olulisem, tegelikult peegeldavad Roosna (2005) töö tulemused Sporditähe teemal Statistikaameti andmeid päris täpselt. Erinedes vaid niipalju, et Sporditähes kirjutati äärmiselt marginaalselt viimaste aastate üheks populaarseimaks spordialaks tõusnud ujumisest. Sporditähes 9protsendiga üheks käsitletavamaks spordialaks olev autosport Statistikaameti tabelites aga sootuks puudus. Seda eelkõige seetõttu, et autosport ei ole olümpiaala ning Statistikaameti tabelites käsitletakse vaid olümpiaalasid.

Kolmas tegur millele ma alade populaarsuse lahterdamisel tähelepanu juhiks, on kodumaiste meistrivõistluste publikuarv. Kas pealtvaatajaid ala kodumaiste tipptegijate tegemised üldse huvitavad või sõltub ala populaarsus üksnes spordiklubides tegutsejate arvust ja erinevate meediaväljaannete toimetuste tööst?

Korvpalliliidu statistika järgi jälgis 2007. aastal põhiturniiril iga mängu keskmiselt 444 pealtvaatajat. Enim publikut suutis saali meelitada Tartu Ülikool Rock 1122 pealtvaatajat ning kõige vähem Kohila Kraft/Mööbel 212 pealtvaatajat mängu kohta.

Eesti jalgpallimeistrivõistluste mänge külastas samal ajal keskmiselt 152 inimest mängu kohta. Kõrgeima publikuhuviga paistis silma Tallinna FC Levadia, kelle kodumänge käis hooaja jooksul jälgimas keskmiselt 288 inimest mängu kohta. Madalaima publikuhuvi pälvisid Lasnamäe FC Ajaxi kodumängud, mida külastas keskmiselt 46 pealtvaatajat mängu kohta.

Ujumise puhul keskmist pealtvaatajate arvu kahjuks arvutada ei ole võimalik. Ujumise kuldmedaleid jagatakse ühel võistlusel ja tihti ujulates, kus ametlikud tribüünid sootuks puuduvad.

Nendest erinevatest teguritest lähtuv analüüs tõestab tegelikult Statistikaameti andmete suhteliselt suurt usaldusväärsust. Enamus harrastajate arvult esiotsas figureerivaid spordialasid on seal ka teistest aspektidest vaadates (v.a ujumine). Statistikat, ala traditsioone, kajastamist meedias või kodumaiste meistrivõistlust publikuarve kõrvutades võib järeldada, et Eestis on korvpall veel kõige populaarsem, aga vahe järgmistega, eriti jalgpalliga väheneb kiiresti.

PS. Küsisin kuuelt spordiajakirjandusväljaande juhilt kah arvamust ja vastused olid sellised:

"Korvpall.“(Pahv/Postimees)

"Korvpall.“(Nilk/EPL)

"Tänase päeva järgi numbrite järgi veel on ikka korvpall.“(Raudam/Basketball)

"Vanemale põlvkonnale on olulisim vaieldamatult korvpall ja nooremale põlvkonnale vaieldamatult jalgpall.“ (Schwede/Jalka)

"Jalgpall.“ (Narmont/Jooksja,Tennis)

"Mina olen jalkafänn.“ (Vaher/Õhtuleht)

Majanduskriis lõppeb aastal 2010!

Nagu me kõik hästi teame on elu tsükliline. Tõusule järgneb langus ja langusele tõus. Seda, et me praegu majandustsükli langusfaasis elame teame samuti.

Mida me praegu aga ei tea on see millal langustsükkel lõppeb ja algab uus tõus. Neil 70 208 inimesel, kes möödunud nädala seisuga ennast Eestis töötuna arvele on võtnud tasub nüüd igatahes kõrvu kikitada. SEO(sotsiaalne meedia) teel läbi viidud küsitles näitab, et langusfaasi lõpp on käes ja uus tõus on kohe-kohe algamas:



Positiivsetest märkidest veel niipalju, et näiteks Tallinna Kaubamaja aktsia on kolme viimase kuuga tõusnud 50%, Baltika aktsia 27%. Tallink on nullis, mis on majandustulemusi arvestades väga hea näitaja. Kogenud ivestorid ütlevad aga, et börsitõus hakkab pool aastat enne majandustõusu.

Paberajakirjandus paneb putka kinni?

Nagu paljud teavad olin ma veel mõnda aega tagasi aktiivselt ametis ülikooli lõputööga. Eesti spordiajakirjandust käsitleva uurimistöö käigus avastasin ma mitmeid mõtlemapanevaid fakte.

Tähelepanuväärsem vahest fakt, et Eesti Meediaauuringu raportites figureerinud kolmest spordiväljaandest kahe loetavus on viimastel aastatel lausa katastroofiliselt vähenenud.

Nii vähenes ainuüksi 2007. aasta jooksul TNS Emor meediauuringute järgi spordiajakirja Sporditäht loetavus 60% ja Eesti Päevalehe vahel ilmuva Spordilehe loetavus 31%.

Hoolimata sellest, et korvpalliajakirja Basketi loetavus kasvas sama aja jooksul 30% (7000 lugejalt-10000 lugejani) jõudsin ma lõputöö käigus veendumusele, et 2008. aasta lõpus Microsofti juhi Steve Ballmeri poolt lendu lastud ennustus võib ja suure tõenäosusega ostubki tõeks.

Nimelt ennustas tuntud arvutifirma juhtivtöötaja paberajakirjandusele täielikku hävingut hiljemalt aastaks 2018! Just te lugesite õigesti, tema hinnangul (ja ka minu) on hiljemalt selleks taatumiks kõik paberväljaanded oma putkad kinni pannud.

Seda miks Ballmer nõnda ennustada tihkab võid sa lugeda loo lõppu kaasa pandud viitest ja videolõigust. Kuid enda arvamuse tugipunktid (Eesti spordiajakirjanduse vaatevinklist) julgen kohe välja kirjutada:

1. Kui näiteks 1989. aastal luges üldspordiajakirja Kehakultuur 9% kõigist eestlastest, siis aastal 2008 luges ainukest üldspordiajakirja Sporditähte vaid 1,9% eestlastest.

2. Kui 1989. aastal oli üldspordilehe Spordileht loetavus eestlaste hulgas 24%, siis aastal 2008 oli Eesti Päevalehe vahel ilmuva analoogse nimega spordiväljaande Spordileht loetavus eestlaste hulgas 2,3% ehk ligikaudu kümme korda väiksem.

3. 2008.a. I kvartalis oli kolmel Eesti spordiväljaandel kokku 39000 lugejat. Aasta varem oli neil väljaannetel veel 62000 lugejat ehk ainuüksi ühe aastaga on kolm Eesti spordiväljaannet kokku kaotanud 37% lugejaskonnast (ja majanduskriisist polnud siis veel jälgegi)

4. Üheksakümnendate alguses asutatud Eesti edukaim spordiajakiri Sporditäht on 1993. aastast viieteistkümne järgneva aastaga kaotanud 80% lugejaskonnast.

Kui siia ritta lisada veel ka fakt, et alates möödunud sajandi algusest puudub 2009. juulis Eestis esmakordselt üldspordiajakiri(rahu ajal), siis on Steve Ballmerile raske vastu vaielda.

Steve Ballmeri usutlus: http://www.washingtonpost.com/wp-dyn/content/article/2008/06/04/AR2008060403770.html

Aivar Pohlak: Mõtle sellele!

Meediakanalitesse lugude kirjutamise juures on alati kaks poolt.

Üks pool on see, mida lugeja "nautida" saab. Teine pool ehk nn must töö jääb aga peitu. Ometi võiks tihti just sellest faasist mõne iseseisva loo kirjutada.

Selle musta poole pealt on mulle kõige teravamaks elamuseks jäänud kurikuulsa Aivar Pohlaku intervjueerimine.

Kogu lugu ise sai alguse sellest, et ERR Sport onlinetoimetuses tööd tehes tuli kirjutada üks pikem looke. Kuna varem Postimehe paberväljaandesse kirjutatud pikemad artiklid keerlesid peaasjalikult korvpalli ümber, siis otsustasin teemavalikul oma teise lemmikala ehk jalgpalliloo kasuks.

Fox Poppuli sugematega loo jaoks oli minu ettekujutuse järgi vaja intervjueerida nelja Eesti jalgpalli telgitagustega hästi kursis olevat tegelast. Kui mõelda Eesti jalgpalli peale, siis kes tuleb esimesena pähe? Loomulikult Aivar Pohlak! No, kes siis veel peaks kirjeldama olukorda Eesti jalgpallis? Kurb või mitte, aga Eesti jalgpall on ilma Pohlakuta sama, mis Keskerakond ilma Savisaareta. No ei saa neid teineteisest lahutada.

Selleks, et neli intervjueeritavat suudaksid enne vastamist ka natukene hinge tõmmata ja mõelda, otsustasin ma intervjueerida meilitsi. Miks? See oli viga! Kohale tuleb ikka minna või äärmisel juhul läbi telefoni intervjueerida- kõlaks arvatavasti kohe pikaajaliste ajakirjanike ühine appikarje.

Ka ERR online toimetaja arvas, et parem oleks läbi viia ikkagi telefoniintervjuud. Vaid Pohlakule soovitas ta küsimused edastada meilitsi. Väidetavalt olla jalgpallijuht oma numbri levitamise kategooriliselt keelanud ning isegi kui helistada, siis viimatinimetatu telefonile niikuinii ei vastaks. Pekingi OM-i ajal olla jalgpallijuht vastamata jätnud isegi siis, kui toimetaja oli temaga kolm korda ise telefonis rääkinud:)

Ajakirjanikuna olen ma kindlasti noor ja rumal, aga minu arvates ei ole meilitsi intervjueerimine üldsegi nii halb variant- just siis, kui infot on vaja pikema loo tarbeks ja aeg ei suru takka. Minu eesmärk on ju allika käest kätte saada võimalikult sisutihe arvamusavaldus. Aga kuidas on see võimalik siis, kui ma helistan näiteks neljapäeval kell pool kolm allikale ja küsin nagu välk selgest taevast- Mis on Teie arvates Eesti jalgpalli suurim probleem? Enamus normaalseid inimesi saadaks tundmatu ajakirjanikuhakatise pikalt või ei oskaks kiiruga midagi tarka kosta!

Just sellel põhjusel otsustasin ma Tartu Ülikoolis kuuldud nõuanded ja onlinetoimetaja soovitused prügikasti visata ning kõik neli intervjuud ikkagi meilitsi läbi viia. Tegelikult oli üks põhjus veel. Ei taha küll kurta, aga põhitöökoht ja ülikoolitööde kuhjuvad tähtajad ei lasknud ka parema tahtmise juures kolmele intervjueeritavale helistada ja nii tunnike juttu puhuda. Seega oli ka ajaliselt ikkagi tunduvalt mõistlikum intervjuud meilitsi läbi viia.

Seda ma ka tegin ja ma olen siiani veendunud, et õigesti tegin. Vastused, mis mulle tagasi saadeti olid põhjalikud ja pikad. Olen kindel, et helistades ei oleks ma elus niivõrd sisutihedaid vastuseid saanud. Kuigi toimetaja sõnul oleksin ma pidanud neid vastuseid ootama jäämagi, tulid need sõna otseses mõttes minutitega. Vaid Pohlaku vastus tuli teistest aeglasemalt, aga isegi tema vastus tuli siiski üllatavalt kiiresti.

Pohlak lisas aga vastustele ka nn. "psühhoanalüüsi"- tema hinnangul olevat minu küsimused parajat lõhestatust õhanud. Lisaks olen ma tema hinnangul noor kirjutaja, kelle küsimused on algelised ning kes ise arvab jalgpallist hästi, aga kelle nõrka eneseusku üritatakse kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber?! Tema "psühhoanalüüs" lõppes sõnadega "Mõtle sellele".

Mille üle ma mõtlema pean? Kui päris aus olla, siis selline arvamusavaldus tuli teiste intervjueeritavate taustal nägu välk selgest taevast. Mis moodi ma lõhestatud olen? Kes või mis üritab minu "nõrka" eneseusku ära kasutada halva õhkkonna võimendamiseks jalgpalli ümber? Krt, ma olen Eesti jalgpallifänne ühendava Jalgpallihaigla liige! Ühesõnaga mida kuradit?

See nn "psühhoanalüüs" oli tegelikkuses tunduvalt pikem, aga kõike ma ei hakka siia kirjutamagi, milleks? Kuigi hea meelega näitaks seda Pohlaku saadetud "psühhoanalüüsi" hoopis Jüri Ennetile, olen ma ühte asja sellest intervjuust siiski ka kõrva taha pannud.

Nimelt olen ma talitanud tema soovituse kohaselt ning mõelnud selle kirja üle, tõsiselt. Mitme muu avastuse kõrval olen jõudnud veendumusele, et ajakirjanikel peab ikka äärmiselt paks nahk olema.

Kusjuures ma ei mõista siiani (kuigi tahaks mõista ja sellest loo kirjutada:), miks Pohlak arvab, et kõik tahavad Eesti jalgpallile kaikaid kodarasse loopida.

Jalgpallilugu iseenesest sai minu hinnangul suhteliselt talutav. Kusjuures ise loodan tänaseni, et üheks intervjueeritavate kiire ja sisutiheda tagasiside peamiseks põhjuseks oli just minu tavapärasest erineval teemavalikul ning esitatud küsimuste sõnastusel. Tõsi, miks, mis, mida küsimuste eest Pullitzeri või Bonnieri preemiale vaevalt, et tulevikus minu nimi peale kraabitakse.

Olgu sellega kuidas on, aga lõpuks on kõige olulisem on ikkagi see, et ma sain vastused, kiiresti ja meilitsi ehk nagu ütles ühes loengus Tartu Ülikooli õppejõud Mart Raudsaar: " Kõige tähtsam on esitada õige küsimus?"

Kalmus: mul on kahju, et spordis valitseb doping

Väliselt oma iidoli, California kuberneri Arnold Schwarzeneggeriga sarnasel mitmekordsel fitnessi Euroopa ja maailmameistril Marek Kalmusel ei ole kõige paremad ajad – teda ähvardab eluaegne võistluskeeld.

Hoolimata sellest, et mitmetes kulturismisarjades ei ole doping keelatud või on otseselt lubatud, on paljud kulturisti avalikult risti löönud. Kuigi vahetult pärast viimast dopinguprobleemi keeldus Kalmus igasugustest usutlustest, soostus Eesti üks läbi aegade edukamaid kulturiste Postimehele intervjuu andma. Vestluses kinnitas atleet küll viimast dopingutarvitamist, kuid andis mõista, et aastate jooksul on talle ka palju ülekohut tehtud.

Olete oma tegevusega tihti ajakirjanduse veergudel figureerinud. Millised on olnud teie kõige meeldivamad ja ebameeldivamad kogemused seoses meediaga?

Kõige ebameeldivam kogemus oli 2001. aasta dopingujama, mis tol korral jäigi nii, et mind tehti patuseks. Olnuks mul teatav hulk raha, suutnuks ma oma puhtust ka tõestada.

Millisest summast käib jutt?

Summa oleks olnud 100 000 krooni, aga las see jääb. Ma tõesti enam ei viitsi ajas tagasi minna ja tolmu üles keerutama hakata.Arvan, et paljusid tookord juhtunu siiski huvitaks.Põhimõtteliselt usun, et saaksin ka praegu oma süütust tõestada, kõik paberid on alles. Tol korral eirati dopingukontrollis enamikku proovivõtmise reegleid ning sellise kontrolli tulemused, ükskõik, millised need ka ei oleks, on kehtetud.Üks olulisemaid vigu oli tollal see, et uriini happelisust ei määratud kogumispurgis lakmuspaberiga, nagu seda tehakse, vaid uriini konteinerpurgist, kuhu ei tohiks mitte millegagi enam solberdama minna. Miks see nii oli?Kogumistopsikust tuleb uriin jagada kahte erinevasse, A ja B purki ning natukene jätta kogumistopsikusse, et sellest happelisust määrata. Mulle aga unustati seda öelda, valasin oma topsiku tühjaks ja siis määratigi happelisus ühest uriini konteinerpurgist. Väiksemaid rikkumisi või reeglite mittejärgimisi oli seal veel, ohtralt. Panen käe südamele ja väidan, et tol korral mulle testitud ainet metandionini ma kasutanud ei olnud. Kuidas see proov seda näitas, ei oska isegi mitte arvata, aga kui juba seal kohapeal reegleid ei järgitud, siis mine tea, mis veel mujal nende purkidega toimus. Ühesõnaga selline proovivõtmine on kehtetu, aga kes siis mind kuulas. Pidasin nõu ühe juristiga, kes oleks asja teatava summa eest ära tõestanud, aga polnud mul sellist raha ei siis ega ole ka nüüd.

Kas viimane dopingusüüdistus on ikka korrektne?

Jah, nüüd viimasel korral kasutasin ettevalmistamisel tõepoolest seda ainet, mida mu uriiniproov näitas. Aga kes mind enam usuks, et esimesel korral ma seda ei teinud. Aine on sama ja arvatakse, et ju ikka Kalmus seda siis ka

krõbistas. Mis seal ikka, arvaku igaüks, mida tahab. Mina tean, mida teinud olen ja mida mitte. Aga meeldivaim kogemus meediaga on pärit 2005. aastast, kui ma Maailma Fitnessiföderatsiooni (WFF) liigas teist korda maailmameistriks tulin ja Postimehes see lausa esikülje uudis oli. Muidugi järgnes sellele kohe Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidu avalik pöördumine, mille sisu eesmärk oli lühidalt öeldes kõigi vahenditega selle saavutuse vähendamises.


Mida viimastel nädalatel üldse tundnud olete?

Suhteliselt ükskõikne tunne on, sest vaatamata oma põhjendustele, miks ma seda tegin, ei jõua see kahjuks paljudele kohale ja nad näevad minus ikka seda, keda näha soovivad ehk siis pätti ja valemängurit. Ometi selgitasin, mis minu tegelik eesmärk oli.

Ehk selgitate veel kord oma eesmärki?

Proovin veel kord asja selgitada, ehk mõni mõistab siis minu olukorda paremini. Põhjus, miks ma sel korral keelatud ainet tarbisin, oli see, et pole ju mõtet ennast panna ühele stardijoonele vormelitega, kui sul endal on ainult jalgratas. Minu viimased kaks suurvõistlust klassikalises kulturismis andsid 2007. aasta MMil üheksanda ja 2008. aasta EMil kaheksanda koha. Mida ma seal seisan nagu jobu laval, kui esimesed mehed on hoopis teise pudru peal kasvanud. Selle vormiga, mida ma viimastel Eesti meistrivõistlustel näitasin, ennustasid paljud mulle kindlat finaalikohta, mõni isegi medalit. Veebisaidi fitness.ee usutluses ütlesite, et dopinguküttide töö jättis soovida ning positiivseks osutunud tulemus on 50 protsenti õige.

Mida sellega mõtlesite?

Jätan selle teatud põhjustel enda teada, aga eks see kontroll või proovivõtmise protseduur lonkab siiani meil veel kahte jalga.

Jäite vahele nn metaani tarvitamisega. Äkki selgitaksite tavainimestele selle aine toimet kulturisti organismile?

Aine stimuleerib organismis valgusünteesi, keha suudab tänu sellele ainele omastada rohkem ehitusmaterjali ja mõõdukas koguses see jääbki ainsaks toimeks. Kui seda aga lolli peaga ja peoga endale sisse ajada ja loota, et aasta pärast oled Ronnie Coleman (kulturismis kõige kuulsama ja ihaldatuma tiitli Mr. Olümpia kaheksakordne võitja – toim) valmis, siis on kõrvalmõjud peagi kohal.

Mis need oleks?

Suured doosid ja pikaajaline pidev tarvitamine rikub organismi enda hormonaalsüsteemi isegi nii, et organism ei suuda enam hiljem testosterooni (meessuguhormooni – toim) toota. Mõnel juhul akne, maks saab kahjustatud jne.Profid kasutavad väidetavalt sedasama metandioniini isegi kuni kümnekordseid doose, lisaks veel pikk nimekiri steroide ja kasvuhormoone. Karm maailm.Teil ja teisel patustajal Valter Olonenil oli 29. detsembrini Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liidus võimalik B-proovi taotleda ning seletusi anda.

Kas kasutasite seda võimalust?

Milleks? Tean, mida kasutasin, ja seda mu proov näitaski.

Millised sanktsioonid teid oodata võivad?

Kõige tõenäolisem on eluaegne võistluskeeld IFBB liigas. Teisi liigasid see otsus ei puuduta, kui soovin, võin iga kell osaleda Maailma Fitnessiföderatsiooni elukutseliste võistlustel.

Mis on teie arvates peamine põhjus, miks sportlased dopingut tarvitavad?

Soovitakse võistelda võrdsetel tingimustel. Seetõttu kasutatakse seda palju, aga vahele jäävad vähesed. Eriti kui rääkida rahvusvahelisest kulturismist. See ei ole kellelegi saladus, et EMil ja MMil võidavad alati nn keemikud. Vähemalt selle hetkeni, kui mingi ime läbi hakataks kõiki atleete testima. Arvatavasti ei juhtu seda aga teatud põhjusel kunagi.Seega on dopingutarvitamine ühtede organisatsioonide poolt avalikult aktsepteeritud, teiste poolt mitte.

Miks?

Eesti tegi IFBB kevadisel kongressil ettepaneku, et hakataks testima kõiki kulturiste, nii hooajaväliselt pisteliselt kui ka võistlustel esikuuikut. Seda ei pandud isegi hääletusele ning kuumaverelisemad sõimasid eestlasi urod’ideks (värdjateks – toim.) ja ala hävitajateks.

Mida teie jaoks üldse tähendab kulturism? Kas peate ennast pigem sportlaseks või tegelete alaga põhitöö kõrvalt enda vormis hoidmiseks?

Eks ma olen ikka rohkem sportlane kui töömees. Töögi on ju tegelikult jõusaaliga seotud. Samas olen kunagi olnud ka rattamehaanik, turvamees ja lühikest aega sai isegi ühes kütusefirmas tegutsetud. Enamasti olen ikka erinevates kohtades jõusaali treener olnud. Kulturism kui selline on elustiil. See on minuga seni, kuni siin maamunal oma asju ajan.

Mida teeksite täna teisiti, kui saaksite otsustada?

Viimaseid võistlusi silmas pidades ei teeks midagi teisiti. Teadsin, mida teen, teadsin oma taset maailmas puhtana ning teadsin, miks on vahe esimestega selline, nagu see oli.

Mida ütleksite neile, kes teid praegu parastavad?

Juba parastamine ise on piisavalt suur kiiks. Seega, andku jumal neile andeks.

Mida seoses praeguse dopinguskandaaliga kahetsete?

Ei kahetse midagi, aga mul on kahju, et doping on spordis. Oleks suurepärane võistelda sada protsenti naturaalses seltskonnas ja näha tõelisi inimvõimeid. Kahjuks pole see vist piisavalt atraktiivne ei publikule ega sponsoritele.

Kuidas kavatsete jätkata?

Teen vaikselt trenni, ootan oma karistuse ära. Eks siis otsustan, kas kunagi veel lavaleminekut üritan. Praegu eriti võistlemisele ei mõtle. Eks näeb.

Marek Kalmus •
Sündinud: 9. veebruaril 1971•
Pikkus: 192 cm •
Kaal: võistlustel maksimaalselt 102 kg ja võistlusväliselt maksimaalselt 108 kg•
Perekonnaseis: abielus, poeg•
Haridus: keskharidus, rattatreeneri teine tase •
Kulturismiga tegelenud 19 aastat, neist 16 aastat võistluskogemust
Sportlikud saavutused: • kolmekordne fitnessi amatööride maailmameister• neljakordne fitnessi amatööride Euroopa meister• fitnessi elukutseliste MMi neljas koht 2005. a• fitnessi elukutseliste EMi neljas koht 2006. a• ühekordne Eesti absoluutne meister kulturismis• viiekordne Eesti absoluutne karikavõitja kulturismis• viiekordne Eesti karikavõitja raskekaalus• viiekordne raskekaalu Eesti meister kulturismis• Eesti meister klassikalises kulturismis kategoorias +180 cm• neljakordne fitnessi Eesti absoluutne meister

Arvamus

Ott Kiivikas kümnekordne Eesti meister absoluutses kulturismis
Rahvusvahelistel võistlustel on dopingukontrolliga nii, nagu on. Asi on mingilgi määral konkreetne ainult IFBB liigas, kus finaali pääsenud ehk kuuest esimesest mehest valitakse loosi alusel kaks, kellelt dopinguproovid võetakse. Kõigis ülejäänud liigades ei tehta minu teada üldse mingisuguseid dopingukontrolle.Ega ma Marek Kalmust tegelikult väga lähedalt ei tunne, aga nii palju kui oleme aastate jooksul kokku puutunud, on ta jätnud vaikse ja konkreetse inimese mulje. Inimesena on ta selline, et kui midagi räägib, siis nii ka teeb. Mitte nagu paljud teised, kes ainult räägivad.Tegelikult on mul kahju, et nüüd niimoodi juhtus. Kalmus on mulle Eestis olnud vaieldamatult kõige kõvem konkurent ja tema puudumisel on supp jälle kõvasti lahjem. Aga midagi ei ole teha, inimesed teevad ise oma valikuid.


Mihkel Mardna Spordimeditsiini Sihtasutuse juhataja
Kuna möödunud on kaheksa aastat, ei mäleta ma enam selle juhtumi üksikasju. Küll aga mäletan, et see käis läbi Eesti Olümpiakomitee arbitraažist ning seda uuriti üksikasjalikult. Otsused tehti ja Kalmusele määrati võistluskeeld. Seda, et pisinüanssidele tuginedes on positiivseks tunnistatud dopinguproovid võimalik negatiivseks käänata, on näidanud ka varasem maailmapraktika.

Lugu ilmus Postimehes 08.01.2009: http://sport.postimees.ee/?id=66461